28.07 Welcome to Bali

Kauguses imepisike paradiisisaar

Esmaspäeva hommikul kell 9.00 alustame Sydney International Airportist lendu Bali-Denpasari poole. Lend Balile kestab 6.30 tundi ning kogu lennu vältel pakub Garuda Indonesia meeskond pardal karastusjooke, süüa ja väikseid vahepalasid. Õhusõit üle Austraalia ja India ookeani pakkus imeilusaid maastikupilte ja vaateid veest vastu peegeldavatele paradiisisaartele. Kell 14.00 olimegi kohal Ngurah Rai lennujaamas, kus meid tervitas Balile iseloomulik ekvatoriaalne kliima ning sajad taksojuhid, kes igal teisel sammul "abivalmid" tahtsid olla. Hotelli tuli aga kuidagi moodi saada ning seega küsisime kaupmeeste käest kui palju nad 8km otsa eest võtavad. Taksojuhtide pakkumised kõikusid vahemikus 90 000- 300 000 ruupiat. 300 000 sed pakkumised naersime välja ning saatsime need koheselt pikalt. Õnneks on lennujaamas ka ametlik takso võtmise koht, mida soovitan Balile reisjatele kindlasti rohkem kui pikka kemplemist kaupmeestega, kes omaarvates sulle parima pakkumise suudavad anda. Minu kogemus ütleb, et ametliku teenusepakkujaga persest saamise võimalus on kordades väiksem. Peale 20 minutilist sõitu kaootilises liikluses jõuame hotelli Nakula Stay Kuta, mille juba varem Austraalias bookinud olin. Tegelikult broneerisin kõik hotellid ette, kuna Balil on hetkel kõrghooaeg ning hea hinna ja kvaliteediga hotellid suures osas täitunud. Lisaks annab oluliselt meelerahu juurde see kui sa tead, et kindel koht kuhu minna on olemas. Nakula Stay Kuta asub Legiani linnaosas Kuta kesklinnast umbes tunnikese jalutamisetee kaugusel ja 15 minuti kaugusel Double Six Beach rannast. Taaskord tunnen rõõmu, et mu suur organiseerimisvõime mind ega ka Mersinit alt ei vea, hotellivalik on super.

Päikeseloojang Double Six Beach'il

Kuna puudust ei tundnud me hotellipuhkusest vaid seiklusest ja rannapuhkusest, siis peale tunnikese veetmist hotellis võtame suuna Double Six Beachile, mida Lonley Planeti raamatus kirjeldatakse kui kõige lahedamat kohta, kus niisama tsillida ja uusi sõpru soetada. Tõepoolest, rannaäär on täis kott-toolidega täidetud rannakohvikuid ja mõnus live-muusika mängib päikeseloojangule taustaks. Teeme jalutuskäigu läbi murdjalainetele lõpp-punktiks saava ranna ning naudime õhtusööki 66 Corneris, kus Mersin oma siiani elu parimat Carbonarat süüa sai.

Pildiallkirja lisamine

29.07 The first scooter ride in a chaotic traffic

miljonärid :D

Oleme jõudnud ilma suuremate viperusteta sisse elada Bali linnaellu. Kui eile seiklesime kaootilises liikluses veel jala ja suutsime kohalike abiga õigel teel püsida, siis täna hommikul rentisime kaheks päevaks rolleri. Roller on siin ühtlasi kõige populaarsem liiklusvahed, mida kasutatakse punktist A punkti B jõudmiseks. Kahe päeva eest maksime 150000 ruupiat, mis on umbes 15 doltsi ehk veits alla 10 euri. Sõidame rolleriga nii, et Mersin sõidab ja mina tagaotsa peal loen kaarti. Alguses oli hirmus, sõitsime väga kohutavates liiklusummikutes ja seiklesime nimetutel tänavatel. Jah nii, sest väikestel tänavatel puuduvad nimed ning sõidad nii umbes, kuidas jumal juhatab. Peale rollerirenti tegelesime kohe sularaha väljavõtuga ning jäime ootamatu paduvihma kätte. Tavaliselt algab hommik siin pilviselt ning umbes tunni möödudes pole taevas ühtegi pilve ning päikse käes on ligi 37 kraadi sooja, lisaks on õhuniiskuse tase 78%, mis tähendab, et peale 2 tunnist väljasviibimist on juuksed sarkus & riided ebameeldivalt vastu keha kleepunud. Mis puutub rahasse, siis Balil on käibel olevaks rahaühikuks Indoneesia ruupia, 0.9 AUD-i eest saab 1000 ruupiat. Kuna me ruupiaid Austraalias kaasa ei vahetanud pidime seda tegema siin, kuna paljude teenuste eest siiski ei ole võimalik kaardiga tasuda või kui on, siis maksame iga tehingu pealt 3% lisaks. Raha on kõige mõistlikum väljavõtta Indoneesiale kuuluvas pangas, meie kasutasime BRI-d, kus 1,250,000 pealt maksime teenustasu 8 AUD-i. Siis kui raha asjad kordsa olime ajanud, asusime otsima turismipunkti. Kaootiline liiklus pärsib üsna palju ajakavast kinnipidamist ning isegi siis kui kasutasime liiklemiseks vahepeal ka kõnniteid, saime siiski ka ummikutes istuda. Ühes suunavööndis sõidab kõrvuti tavaliselt 1 või 2 autot ning ümber autode hunnik rollereid. Terve teekonna saatel saab kuulda signaalitamist, mis siin on harilik tervitamisviis kui ka märguanne "Mina tulen, mine eest!" Turismiinfost saime otsitud kaardi ning võtsimegi teekonna läbi Bali külade

Uluwatu poole. Teel Uluwatu poole nägime balilaste tegelikku elu ja olu ning tegemist on paduusklike ja väga vaese rahvaga. Ainus mille poolest balilasi võib rikasteks nimetada on puutumata ja metsik loodus. Lõpuks peale pikka istumist, ringitiirutamist ning peast GPS i mängimist olimegi jõudnud peaaegu kohale, kuid otsustasime ka läbi hüpata rannast, kust templi juurest oli vaid kilomeetrike, kuna küte siin riigis ei maksa peaaegu et midagi (3 liitrit maksis umbes 1,4 doltsi ehk 0,8 eurosenti) siis see, mis mõeldud see tehtud. Sydney lennujaamas soetatud raamatu järgi saime teada, et tegu on Bali kõige kuulsama surfirannaga, kus laine kõrgus on kuni 8 jalga. Selle pisike surfiküla rand oli tõesti kui paradiis. Helesinine vesi loksumas vastu koopaservu ning kümned kui mitte sajad surfarid laineharja püüdmas. Maagilist vaadet nautisime veel ka hiljem surfiküla pisikeses kohvikus, kus Mersin endale burgeri võttis. Esimest korda üle tüki aja maitses burger imeliselt. Lahkumiseks pidime läbima takistusraja mäkke ja hulganisti treppe, mis mind võhmale võttis. Teel aga nägime

Uluwatu Beach

pisikesesi tüdrukud, kes mind pikemalt vaadates ja sosistades mu juurde tulid ning nõudsid, et Mersin meist pilti teeks. Üsna varsti oli kokkujooksnud terve suguharukond pilusid, kes kõik minuga pilti soovisid teha. Olin hämmingus ega osanud midagi öelda. Peale laste pildistasid minuga ka vanainimesed ning sosin saatis meid kuni rollerini. Olime mõlemad jahmunud ega suutnud mõista, millest selline eufooria. Peale pooletunnist kuulsuset vabanemist sattusin aga taas pilusilmsete turistide tõmbenumbriks. Lõpuks kuulsin, kuidas üks tüdruk ütles mu nimeks Natali ... ja taaskord saatisid mind pilgud. Ilmselgelt meenutasin kedagi pilusilmsete seas tuntud lauljat/näitlejat või keda iganes. Kahjuks ei suutnud ma tabada oma "perekonnanime" ning isik, kelleks mind eksikombel peeti jääb mulle teadmatuseks.

Igatahes templist, Pura Luhur Uluwatu ehitati kaitsmaks Bali saart ja selle elanikke kurjade vaimude

vastu. Templikompleks on väga väga suur ja ühtlasi Bali üks populaarseimaid. Kindasti on see turistide seas populaarsust kogunud seal elavate hallikarvaliste pärdikute pärast. Pärdikuid elab territooriumil väga palju ning tegu on totaalsete makaakidega, kes varastavad kõik võimaliku su käest. Veepudel näpus, kommikott peos, müts peas või varbavaheplätu lohakalt jalas- nende jaoks ei jää miski märkamatuks ja sekundite möödudes jooksevad nad juba koos varastatud saagiga, kus seda ja teist ning tagasisaamisest võib vaid und näha. Päev pärdikute ja loodusradade seltsis möödus kiiresti ning varsti võtsimegi tagasisuuna kodu poole. Liikluskeerises küsisime kõrval liiklevatelt rollerimeestelt suunda ning lõpuks jõudsimegi armsasse hotelli. Päev rolleril päevitas meile maikad selga ning muutis tagumikud hellaks. Tanah Loti templisse me täna kahjuks ei jõudnud, kuid plaanime seda homme enne maailmaa suuruselt 5. veeparki külastada. Tuleb taaskord pea edasi-tagasi 100 km tripp. Õhtu veetsime Double 6 Beach'i ühes imelises kott-tooli kohvikus, kus live muusika saatel sõime ning mojitot ja smirnoff ice jõime. Kohvikud on õhtuks veele nii lähedel, et on vaid sammude küsimus kui varbad vees istuda oleks võimalik. Nüüd oleme tagasi hotellis ning proovime homseks teguderohkeks päevaks end väljapuhata !

30.07 A Day Full of Adventures

Tanah Lot

Tänane hommik algab varase väljasõiduga Tanah Lot templi poole. Õues on lõõmamas kõrvetav päike, millele leevendust pakkumaks vaid rollerisõidust tingitud tuul. Tänaseks on rollerisõit käpas ning liikleme kui kohalikud mööda kõnniteid ja slaalomsõiduga autode vahel. Igal juhul on roller kiireim ja odavaim võimalus Balit omal käel avastada. Vuhiseme vaevata mööda ummikus istuvatest autodest ja turistibussidest. Sõitmisega hakkama saamine ei ole suur probleem, probleeme võib tekkida siis kui sind peatab politsei. Juba teist päeva järjest peetakse meid kinni ning palutakse näidata lube. Meil mõlemal on Eesti juhiload, millele peale kirjutatud Driving License, kuid ei, sellest neile ei piisa. Mõlemal korral on meil palutud maksta 1.000.000 ruupiat. Miljon ruupiat mitte millegi eest?!? Selliste olukordade puhul lööb mu käredam pool välja ning ahne isehakanud politseinik võib vaid rahast und näha! Mitte kunagi ei tohi isegi sellisel puhul kauplema hakata summat väiksemaks. Mina lihtsalt keeldusin maksmast, vahtisin neid ülbe ja kindla näoga ning nähes, et lootusetu on minu käest midagi väljapressida lasti meil selgi korral uuesti teele asuda. Politsei on siin vaid turistidelt raha välja kasseerimiseks ning iga tagasihoidlikuma ja alandlikuma juhiga lolli mängimiseks. Tegelikult on nii, et nende käed on suhteliselt seotud kui sul on ettenäidata kehtiv juhiluba mõnes teises riigis. Piisab vaid kurjast näost ning 100 dollarine kokkuhoid on tagatud. Politsei katse meie päev ebaõnnestuks tembeldada luhtus ning edasine teekond Tanah Lot'i kulges mööda riisipõldudega ääristatuid teid.

Tanah Lot on 16. sajandist pärit hinduistide tempel, mis on Bali populaarseim palverändurite sihtkoht. Tanah Lot tähendab tõlkes "Maa meres" ja põhimõtteliselt ta seda ongi. Tempel on ehitatud suurest kaljurahnust, mis tõusuvetega sinna uhutud ja vormitud on.

Tanah Lot on Balil teine sama populaarne tempel kui seda on Pura Luhur

päikeselaps

Uluwatu. Templiala on väga suur ning enne templi juurde jõudmist tuleb läbida turu sarnane suveniiride paradiis. Palju väikseid poekesi balilaste värvilist kultuuri iseloomustavate vidinatega. Suures inimsumas jõudsime lõpuks pühapaigani, mis suuremas osas pilusilmse rassi poolt ummistatud oli. Vaade oli trügimist väärt, tempel, millesse vaid mõõna ajal on võimalik minna, mõjus tõepoolest pühalikuna. Kui minu jaoks sai pühaliku tähenduse tempel, sai teiste külastajate jaoks pühalikuks see, et "mina" seal olin. Taaskord jäin inimsumasse ja pisike vanaproua vedas mind käekõrval endaga pildile. Ja nii see kuulsus taaskord tõusuteel oligi. Emad oma pisikesi lapsi piltidele sokutamas ja tänutäheks kätt
surumas.

Õnneks oli meil üsna kiire ning lahkusime turistisumast uuesti turu poole, kus peale kiirete

Waterbom Water Park

ostude tegemist maailma suurelt 5.kohal olevasse veeparki läksime. Waterbom Water Park on Aasias 1. kohal olev lõbustuspark, kus tegemist jätkub terveks päevaks nii pisipõnnile, noorele kui vanale. Kindlasti tuleb veeparki minekuks varuda terve päev, kuna tegemist on 3,8 hektari suurusel veepargi alal rohkem kui küll. Päevapilet kahele läks maksma 765 000 ruupiat ehk umbes 70 dollarit, mis oli kogu reisi kõige kallim pileti hind, mida maksime, kuid see vääris seda! Kahju, et meil oli ühele päevale surutud mitu asja ning saime veemõnusid nautida vaid 4 tunni jagu. Kindlasti ei tasu mõelda, et veepark vaid lastele sobilik oleks. Nägime seal väga palju peresid, kus isad-emad veepargist ehk veelgi suuremat mõnu tundsid kui lapsed.(http://waterbom-bali.com/)

Kuna homme lahkume Ubudisse, siis veedame tänase õhtu Kuta peatänava ääres. Käime mööda surfipoode & võtame eine McDonaldsist, kus McFlurry saab 0,7 doltsiga :O! Austraalias maksame selle eest 4,95 doltsi. Isegi kiirtoidurestoranides, mis on ülemaailmsed on päris jahmatav hinnavahe. Päeva lõpetab jalutuskäik Double Six Beachil.

31.07 Ubud

Bensiinijaam

Hommik algab kiire pakkimisega, kuna peame rolleri 9.00 ks tagasi viima. Kuna sõit rendikohta ja tagasijalutamine hotelli tundub ajaraiskamisena, siis istume rolleri selga koos kohvri, seljakoti ja käekotiga. Ainus, mis veel reedab et tegu kohalikega pole, on liiga hele nahavärv. Oleme õnnelikult tagasi rollerirendis ja tänulikud truule & kiirele masinale. Nüüd on ees tunniajane jalutuskäik linna,

Andamikausikesed kõnniteel

eesmärgiga leida bussipeatus, kust kell 12.00 alustame sõitu Ubudi poole. Valisime teenusepakkujaks Perama Tour'i. Maksime kahe inimese eest Kuta- Ubud liinil 100 000 kohalikku ehk umbes 10 doltsi, mis oli suurte otsingute järel odavaim teenusepakkuja. Buss oli normaalne ning vingumiseks ei olnud suuremat põhjust. Olen lugenud paljude inimeste arvustusi bussiliikluse ja busside kohta ja tunnen kohati häbi eurooplaste kui eestlaste üle. Miks kurat sa sõidad sellisesse riiki kui su närvikava nii õnnetult nõrk on? Sellistele inimestele, kelle jaoks elu seiklus ei ole, oskan soovitada vaid tšarterlendu sihtpunktist A punkti B & istuda kogu puhkuse vältel hotelli territooriumil.

terrasspõld

Ubud on Bali sisemaale Ayungi jõe kaldale rajatud kultuurilinnake. Imelised riisipõllud, kunstigaleriid, SPA-hoolitsused, tuletantsu traditsioonid, palve tseremooniad ja toidukultuur on just need, mis teevad Ubudist müstilise koha. Õhkkond on meeldiv ja sõbralik, inimesed naerusuised ja vastutulelikud. Paljud inimesed sõidavad siia, et harmoonilises keskonnas tegeleda jooga, ravitsemise ja hingelise puhastusega, nii ka soovisime meie peale lärmakat ja peomeeleolus Kutat aeg maha võtta ning lasta puutumata loodusel oma meeli paitada.

Õnneks andis ka kodumajutus Kutuh Tirta Arum Guest House's selleks imelise võimaluse. Hotellituba oli avar ja valgusküllane, suureks boonuseks oli imelise vaatega rõdu. Igahommikuse idülli tagasid tänaval kirevad kuked ja mägede varjust tõusva päike eelsed vihmasabinad, mis enne algavat päeva värskendava ja jahutavana mõjusid.

Õhtul elame sisse väikelinna elusse ning saame osa söögikultuurist restoranis Ibu Rai, mida iseloomustavad aasiapärased maitsed. Restorani valisime eelkõige miljöö ning külastajate arvu järgi. Imemaitsev õhtusöök hubases, kuid väärikas restoranis kalli inimese seltsis muutis kogu õhtu ideaalilähedaseks.

01.08 Ayung River Valley & Sacred Monkey Forest Sanctuary

Kukk tänavalt teab, et täna on ees ootamas toimetusi täis päev ning seega kireb meid ülesse üsna varakult. Avan vintage stiilis rõduuksed ja aknad, et tunda mägedest õhkavat jahedamat õhuvoolu. Ma arvan, et armastan seda liigutust ja tunnet kui hommikuvihmane, kuid värskendav briis mind ülesse ajab. Veedaksin ilmselt päeva rõdul kui aeg, mille oleme siin veetmiseks plaaninud ei oleks nii lühike.

Ayung River Valley

Uus riis leos

Rafting boats

jõeäärne

Lonely Planeti raamatu soovitusel lähme täna Bali Best Walkile Ayungi jõe kaldal olevasse orgu. Matka pikkuseks on 5km, ning 5 tunni jooksul peaksime läbime troopilise džungli, bambusesilla ning mööda orunõlva laskume päris jõe-äärsele teele. Esimese kilomeetri läbimine ei tundu küll suuremat sorti seiklus olevat, kuid vähemalt näeme taaskord balilaste tegelikku elu, kus naised ja lapsed veavad peas suuri kive ning ehitajad ei ole suures osas ainult mehed, vaid tööjõud kandub pooleks. Arvame, et oleme jõudnud kuuest erinevast teele jäävast punktist kohta number üks ja püüame kaardi ning seletuste järgi oma asukohta määrata. Õnneks on inimesed sõbralikud ja nähes, et oleme hädas kaardilugemisega ja sootuks valele poole teel, aidatakse meid õigele rajale tagasi. Üks, mis kindel, edasine teekond kulgeb kohalike abiga, kuna raamatuga oleksime juba peale esimest kilomeetrit rappa läinud. Samasuguseid turiste, kes raamatu abil jõeorgu püüavad jõuda on teel päris mitu. Jagame kohalikelt saadud õpetusi ka teistega ning üsna pea seisame silmitsi üle jõe viiva bambusesillaga. Kuna seiklusjanu on suur siis ületame ekstreemsena näiva silla kiiresti ja muretult. Oleme õigel teel, kitsad džunglirajad ja porised järsud astmed ning laskumised. Kohati on rada isegi ohtlik, libastumised ja üle langenud puude turnimised ei ole ainsad muretekitajad, palmisalus on oht ka kookuspähkliga pihta saada. Õnneks on vaated terasspõldudele seda kõike väärt. Jõeorus on meid ootamas aga suur pettumus. Rada, mis meid mööda Ayungi jõe kallast edasi peaks viima on aiaga suletud ning mulgu vahel istumas hambutu vanainimene, kes nahaalsena meilt kummagilt 100 000 kohalikku edasise tee jätkamiseks küsib. Sinna reisjatele ettevaatust sellega! Lonely Planeti raamatu sõnul maksab aia läbimine 10 000 kohalikku. Veel suurem oli meie pettumus kuuldes, et see ei olevat ilmselt ka viimane koht, kus maaomanik maksu on kehtestanud. Jõeorgu olid jõudnud ka kaks prantsuse noort,kes samuti ei olnud nõus raja läbimise eest end vigaseks maksma. Õnneks oli seal üks kohalik noormees, kes töötas lähedal asuvas hotellis ning ta pakkus end meile neljale 150 000 kohaliku eest giidiks. Olime õnnelikud, et ei pea mööda orunõlva ülesse ronima hakkama ja saame siiski normaalse tasu eest meeldejääva kogemuse. 1,5 km pikkusel rajal saime imeilusaid kaadreid metsikust loodusest, riisipõldudest ja rohkelt informatsiooni, mida raamatu abiga kunagi teada poleks saanud. Olime tänulikud oma giidile, kellel oli väga hea inglise keele oskus ja piisavalt teadmisi Ayungi jõe kallastel toimuva kohta. Lisaks saime uued tuttavad Pariisist, kellega saame ühel heal päeval sinna sattudes ühendust võtta, et ühise matka mälestuseks Eiffeli taustal klaas või paar paremat veini lubada.

Raftingupaati vedav vanem naisterahvas, tee ülesmäkke
ei olnud just kergemate killast

Bamboo Bridge

little cutie pie

Kuna päev ei ole veel õhtus otsustame, et jõuame veel külastada Ubudi väga populaarset templiala, mille on vallutanud pikasabalised halli kasukaga Bali makaagid. Sissepääsu eest küsiti 30 000 ruupiat nägu, kuid selle eest nägi piisavalt lollusi pilduvaid ahve. Pärdikuid oli enda juurde meelitada üsna lihtne ning mind nad himustasid isegi ilma kutsumata. Üks hetk kui üritasin saada head kaadrit beebipärdikust hüppas üks natuke suurem teismeline mulle selga ning minu narmastega kotti ihaldas ühel hetkel juba 3 makaaki korraga, kes natuke ohtlikutena juba tundusid. Vanemaid pärdikuid ei taskuks üldse väga palju nokkida, kuna nemad on päris kurjad ja kibestunud aga samas ei imesta, endal ilmselt viskaks ka üle kui keegi iga päev lolli näoga otsa vahiks ja banaani pakuks. Pärdikutel on seal siiski ka taltsutajad ning vile peale eemalduvad nad ohtlikest või narrivatest inimestest.

omnjom

Sacred Monkey Forest

Mommy with baby

02.08 Balinese massage

Market street

Aeg lendab, kohe kohe on lõppemas meie puhkus Bali saarel ning ees ootamas imeline Gili. Täna naudime oma viimast täispikka päeva Ubudis. Suurt ringi rändamist ette ei võta, vaid külastame pisikesi poekesi & butiike ning Ubud's Hidden Produce Marketit. Market avatakse hommikul juba 6 ajal ja on avatud kuni 13.00 ni. Kui meie 11.00 ajal sinna jõuame on puuviljaturg põhimõtteliselt suletud & kohapeal valmistatavad imelised kondiitritooted otsas. Õnneks on turu teine tõmbenumber, kunst ja käsitöö, siiski veel avatud. Jalutame läbi kaks väga suurt turuhoonet, kus on sadu bokse kõikvõimaliku kaubaga. Bali, Bintang & muu feik kirjaga särgikesed, dildo kujulised võtmehoidjad, väga hinnatud Bali kohv & kakao on vähesed asjad, mis meiega turult kaasa said veetud. Imelised klaasvitraažist taldrikud ja värviline balilaste kunst, mida otse Eestisse saabudes kaasa oleksin tahtnud haarata jäid ootama uut ostjat. Emotsionaalsetele lisaks ostetud materjaalsed mälestused kotis jalutasime läbi kultuurihõngulise linnaku, tegime peatuseid kuulsaimate ja suurimate templite juures ning pärastlõunat nautisime majutuskoha tersassil. Ubudil on veel pakkuda nii mõndagi ning seega otsustame enne õhtusööki külastada ka SPA-d, kus 11 dollari eest saame mõlemad full body tunniajase massaaži. Spa-ks ma päris muidugi seda nurgatagust salongi ei kutsuks, kuid oma töös on need kaks naist väga head. Rahustav muusika, mudimine ja massaažiõli eeterlik lõhn panevad punkti, et tõsta Ubud mu reisisihtkoha edetabelis kohale number 1. Edasise rannapuhkuse tarvis lasen endale teha imearmsa maniküüri kui ka pediküüri. Peale suurepärast teenindust Spa-s lähme sööme õhtust riisipõllu vaatega restoranis. Toiduelamus ei olnud küll midagi erku, kuid võibolla olemegi end liialt hellitanud. Hotellis ootab ees järjekordne pakkimine, sest juba homme oleme me lahkumas müstiliselt Balilt imelisele Gili Trawanganile.

imeilus kunst

Hidden Produce Market

03.08 Gili Islands

Kõige lihtsam, kiirem & mugavam viis Gili saartele jõudmiseks on 1,5 tunnine kiirkaatrisõit. Sõitu opereerivaid firmasid on üksjagu ning nende seast parima hinna ja kvaliteedi suhtega pakkuja leidmiseks oleme mitmel korral küsinud hinnapakkumisi ja nõu väikestest turismipunktidest, haaranud endaga kaassa flaiereid ning teinud korraliku tausauuringu ka netis. Parima pakkumise saime üldsegi Marina Srikandi kontorisse helistamisel. Sõit Gili Trawanganile läks kahele inimesele maksma 550 000 kohalikku ning selles hinnas sisaldus ka transfeer, kes meid pühapäeva hommikul 10.00 ajal peale korjas ja Padang Bay sadamasse viis.

Sadamakai on inimestes lookas, turistide vahel kauplevad toidu, ehete ja sarongidega (meie mõistes rannarätikutega) kümned kohalikud. Taevas lõõmav päike paneb eeldatava paadi väljumiseni minuteid lugema. Väga pikka ja piinarikast ootamist õnneks ei tule, kiiresti laetakse lõbus turistimass peale ning pooleteist tunnine sõit võib alata. Seame end sisse alumisele tekile, lootes, et oleme varjatud õues valitseva põrgukuumuse eest, kuid kaks väikest konditsioneeri ei suuda mahajahutada 70 pealist seltskonda. Vaatame kerge kadedusega akna taga vabas õhus rippuvaid varbaid ja võtame enda jahutuseks ning mõnevõrra lohutuseks paadil pakutavad jääkülmad Bintangid. Sõit möödub kiiresti & varsti olemegi ankrus Gili Trawangani rannaribal. Valge liiv, helesinine vesi & rannaäär täis värvilisi puulootsikuid. Esmamulje on imeline.

Gili Trawangan on kolmest järjestiku asetsevast Gili'st kõige suurem ja turistide seas enim tuntud. Saare 3,5km² pindalal elab 2012 aasta andmete põhjal 361 perekonda, kes on residendid. Elanikke kokku on aastaringselt ~1500. Kõigi kolme saare ühiseks omapäraks on mootorsõidukite puudmine. Mööda tänavaid kärutatakse ringi rataste või hobuvankritega. Gili Trawangan on turistile eelkõige tuntud lõbusa peosaare fenomenina. Suurema osa turistidest moodustavad backpacker'id lähiriikidest või lihtsalt lõbujanulised eurooplased. Enda väljaelamiseks annab saar suurepärase võimaluse: rannaklubid, -baarid, restoranid, kohvikud, butiigid, veesport & rannapuhkus- igale maitsele midagi.

Rannast otse peatänavale astudes oleme kaasahaaratud mõnusasse melusse. Ainus, mis koheselt häirivalt silma hakkab on üsna räpane keskkond, mida paradiisisaarelt oodata poleks osanud, rannaäärsete kohvikute tühjad õllepudelid vedelevad päevitamisalal, jäätisepaberite ning muu paberprügi ja suitsukonide koristamise eest ka keegi suuremat hoolt ei kanna. Hoiame aga positiivset meeleolu ja alustame kodumajutuse otsinguid. Kohvritega turist on magus saak nii hobukaariku transporti pakkuvatele meestele kui ka majutust pakkuvatele kohalikele. Õnneks on meil kindel majutuskoht olemas, kuid sinna saamiseks peame ette võtma korraliku rännaku. Kõnnime saarel ühe kohaliku juurest teise juurde, et teada saada, kus asub Tiga Dara 2 Homestay. Kõik vaatavad imestunud nägudega ning vabandavad, et ei tea, kust majutuse leida võiksime. Lõpuks märkan tänavanurgal silti, mis juhatab meid loodetavasti õiges suunas. Kohale saabudes oleme küll veidi jahmunud, et piltidel nähtud hoone oli suuresti erinev sellest, mille ees seisame, kuid nimi tundub sama olevat. Koputuse peale ilmub bungalow tüüpi toast välja kohalik, kes meile lõpuks olukorda selgitab. Koht kuhu jõudsime on vana Tiga Dara Homestay, kuid meie oleme broneeringu teinud alles avatud uude majja. Lõbus sell, kes ilmselt on koha manager võtab nurgast ratta ja saadab meid majutuskohta. Koht ise on mõnus, paarsada meetrit rannast, peale templi esimene kõrgem hoone, mida saarel kohtame. Läbi kahe korruse asetsevas majas on 4 numbrituba. Teise korruse eelisena on meil pisike rõdu, millelt on vaade kohalikule elule. Magamistuba ja tualett on oodatust paremad. Toaga üdini rahul, tahaksime lihtsalt korraks pikali visata, kuid koha manager ei taha uksevahelt lahkuda. Minule tundus ta juba alguses imelik olevat.

Kui siis uuesti rõdule läksime pakkus ta, et võib meile väga hea hinnaga müüa kotikese head ja paremat kui õhtul suitsetada peaksime tahtma. Loobusime viisakalt ning pilves kutt lahkuski. Alguses tundus see pisut jahmatav, et peale tunniajast viibimist saarel tahab keegi juba kanepiäri ajada, kuid mõned päevad hiljem oleme juba harjunud põõsastest kostuvate hüüetega amphetamin, magic mushrooms & suitsetamist imiteerivate poisikestega. Gili saartel puudub politsei ja korravalve ning seega on kõik meelemürgid igas vanuses legaalsed. Üsna sageli on näha, kuidas pisikesed poisid suits ees istuvad ja tahmavad nagu vanamehed. Arvan, et kohalikud on pidevast peale suitsetamisest sellised nagu nad on, veidi lojud päikeselapsed.

Puhkust Trawanganil jätkub 07.08 hommikuni. Need neli päeva mööduvad Mersinil rannas mööda merd snorklides ja minul päikse käes vedeledes, kuna vette minek tundus mu jaoks ohtlik. Lained, mis jalad alt tõmbasid ja rinnahoidjad eest viisid ei kutsunud mind just sageli vett katsuma, pigem nautisin maalilist vaadet kaldalt. Mersini jaoks oli snorklimine esmakordne ja seega imeline kogemus. Veealune maailm, kus kohtas kilpkonnasid ja värvilisi kalu viis ta korduvalt päeva jooksul mitmeteks tundideks vette. Õhtud veetsime hubastes ja mõnusates restoranides. Hilisõhtuti avati sizzling local food market, kus paari dollari eest kohalikku kraami mekkida ning muusika saatel jala õhtuseks ranna- või klubipeoks soojaks tantsida saime.

imeline vaade

Tiga Dara 2

Suurepärane valikuvõimalus

GoPro aku vahetus & uuesti vette

07.08 Good morning Paradise Island

Täna hommikul võtame ette 30 minutilise paadisõidu viimasesse sihtkohta- Gili Air'le. 60 000 kohaliku eest sõidame külg külje kõrval kaluripaati meenutavas aluses kõige pealt Gili Menole ning seejärel Gili Airile. Piisas vaid puulootsikult maha astuda kui juba jõudsin lootusetult paradiisisaarde kiinduda. Esimese 5 minutiga tabas silm ära oluliselt puhtama ja vaiksema keskkonna. Külavaheteedel oli võimalik kõndida oma trajektoori pidi ning probleeme üksteise kaotamisega turistimassi ette ei tulnud. Sõsarsaarel mõnevõrra ohtlikuna tundunud hobuvankrid võtsime siin vastu soojema emotsiooniga. Inimesed ei torma üksteisel jalgu alt, vaid naudivad ümbritsevat meeldivat keskkonda. Üksteistega arvestatakse ning saare elule omast abivalmidust õhkab igast kohalikust.

Tänu sõbralikele kohalikele leidsime tundide pikkuse rändamise asemel suurema vaevata võpsiku vahelt üles ka oma majutuskoha. Bungalow'si ümbritsevas haudvaikuses arvasime hetkeks, et oleme võibolla valesse kohta jõudnud, kuid peale täpsustavat telefonikõne saime kinnitust sihtpunkti õigsusest. Jätame oma pagasi bungalowsse ning lähme ruumi koristuse ajaks saarega tutvuma.

Trawangan-Meno-Air

Lombokile kõige lähemal asuv saar Gili Air on oma nime saanud indoneesia keelsest sõnast air, mis tähendab vett. Kolmest Gilist on Air’l ainsana looduslikud puhta vee kaevud, kahel teasel saarel on kraanist tulev vesi ebameeldivalt soolane. Gili Air on kolme saare kuldne kesktee, Gili Menole omase rahulikkusega ja suure venna Trawangani ülemeelikusega pakub saar ideaali lähedast puhkust paarikestele. Saare ümbruses on võimalik tegelda veespordiga nagu sukeldumine, snorkeldamine, lohesurf ning neile, kes rohkem kahe jalaga maa peal eelistavad olla on vastupanuks veemõnudele pakkuda joga kui jalgrattasporti. Ka õhtusteks tegevusteks on valikuvõimalus olemas: kümned restoranid ja baarid idarannikul pakuvad imeilusat vaadet Lomboki vulkaanile Mt. Rinjani ning selle kõrvale kaks ühe hinnaga kokteile kui ka maailmaköögi maitseid, lõõgastuda võib hoopis ka rannakinos või pidutseda varahommikuni full moon party’l. Neile, kellel sumisevast idarannikust küllalt saanud, võivad põgeneda päikeseloojanguks saare tühja liivarandadega loode osasse. Gili Air on imeline saar, mis võlub oma tasakaalu & maagilisusega.

Peale kerget saarega tutvumist oleme valmis kolima üheks ööks sisse Elephant House & Bungalow’sse. Majutuskoht on meeldivalt puhas & tubagi tasemel kui va. seal pesitsevad pisikesed sipelgad, kes peale öö möödumist mu arvutisse pesa teha üritasid.

Hommikune suplus basseinis ning kiire, kuid maitsev hommikusöök merevaatega restoranis Bunkor. Edasi ootab meid puhkus äsjavalminud 3W Cottage's. Kõrgeks seatud ootused ületasid end juba saabudes. Teenindus oli senistest ööbimiskohtadest parim, sama saab öelda ka toa kohta.

Hommikusöögil Bunkoris

Sellist interjööri me siiani Balil ja Gilil olles veel kohanud ei ole. Toad on sisustatud maitsekalt ja tagasihoidlikult. Vürtsi lisab avatud ventilatsioon ehk "auk katuses" olev vannituba, mis suudab sellegipoolest seista samal tasemel magamistoaga. Siin on üsna tavaline nähtus, et imeilusa elutoa kõrval on totaalselt teisel tasemel olev vannituba või vastupidi. Siin on aga kõik tasakaalus. Selles bungalows tunnen, et olen kodus. Pisidetailid nagu hambaharjatops, seebialus, puuviljakorv annavad suure panuse, et olemine muuta veel hubasemaks.

Viimased neli päeva lasevad meil puhkusest võtta maksimumi. Hommikused jahutavad suplused basseinis, lõunane päikse pai kott-toolis, mis küll päikesekreemita vähki toitma võib hakata, pärastlõunane snorklimine mööda värvikirevat riffi, mis ei suuda vastu panna Egiptusele, kuid meelirahustavana siiski mõjub, õhtused maitseelamused restoranis & hilisõhtune kino rannaliival.