teisipäev, 20. mai 2014

Two months in Syndey

16.04 Puhkepäev

Hea, et selle nädala kolmapäev ei ole koolipäev, saan teha mõnusa pika une, mis aitab gripiga võidelda. Pealelõunal käisime Gerlyga rannas jalutamas, kuid kuna ilm oli üsna tuuline ja jahe, siis isusime maha hoopis ühte šokolaadikohvikusse, kus ta ühtlasi ka töötab. Sõime hästi maitsvat & kõhtutäitvat kooki nimega Rocky Road, mis on piimašokolaadi maius vahukommide ja pähklitega.
Hiljem käisime Rockdale Plazas poodlemas. Õhtu veetsime tööpäevast väsinud Mersiniga diivanil kanapasta seltsis.


17.04 Working


18.04 Happy Easters & kinodeit

Munadepühad on Austraalias hästi suur teema. Kuu aega enne pühasid käivad siinsetel lastel pühadejänkud nii nagu Eestis käivad enne jõule kuu aega päkapikud. Enamsti toovad "jänkud" igal hommikul korvi šokolaadimune. Meile keegi šokolaadimune ei toonud & pühad toimusid nii nagu Eestis, koksisime vale päeva hommikul 2 muna & see oli ka kõik traditsiooniliste munadepühade pidamisest. Kuna ilm oli väga mõnus soe, siis veetsime päeva rannas. Õhtul läksime Mersiniga Event Cinemasse vaatama filmi "The Other Woman", mis tundus meile mõlemale vahva linateosena & selles ei pidanud me ka pettuma.



 
19.04 Working

20.04 Jenolan Caves

Chifley Cave
Chifley Cave
Pühapäeva hommikul lähen juba kella 7 ks tööle, et varem lõpetada, kuna oleme plaaninud linnast välja sõita nii paari-kolme tunni kaugusele Jenolan Caves'idesse. Jenolani koopad kuuluvad kuulsate Sinimägede hulka ja on ühtlasi Austraalia kõige kuulsamad lubjakivi koopad. 2006 avaldatud uuring Australian Journal of Earth Sciences näitas, et koopad ulatuvad 340000000 aasta tagusesse aega, mis muudab need vanimaks koobaste süsteemiks maailmas. Koopaid on kokku 11, millest 2 tükki ei ole igapäevaselt külastatavad. Mammoth Cave on võimalik külastada maksimaalselt kümnel inimesel kuus ja Naked Lady't saab läbida ainult kuusteist inimest aastas. Meie otsustasime külastada kahte koobast, esimeseks Lucas Cave, mis on suurima külastatavusega ja fitness tasandil raskem. Tegu on ühtlasi kompleksi suurima koopaga, kus peetakse isegi pulmi. Teiseks külastame üht lühemat, kuid minu arvates oluliselt vingemat Chifley koobast.Tegemist on maailma vanima koopaga, kuhu viidi sisse elekter, seda juba 1880 aastal. Koopaid lihvib siiani jõesäng, mis tasandeid all pool kristallselge veena voolab. Niiskusest ja veest moodustunud kristallid ja mineraalid tekitavad imeilusaid efekte. Kindlasti muutis teise koopa külastuse põnevamaks entusiasmi täis giid, kelle seltsis aeg tundus lendavat. Tagasiteel sõitisime läbi ühest maa pubist ja tegime sealsete jorsside jorisemise taustal kiire eine. Edasine tee kulges tududes. Suur tänu Juhole ja Liisale, kes meid endaga kaasa kutsusid! Kindlasti jääb sellest üks ilus mälestus. 



Chifley Cave
Chifley Cave
Chifley Cave
Chifley Cave
Pisike "põrsas"
Lucas Cave

Lucas Cave

Lucas Cave


 21.04 Back to brunette

 
Nagu veel hiljuti võis näha muutusid mu juuksed nädalast nädalasse üha heledama poolseks, siis täna viskas mul sellest üle & värvisin end tagasi tumedaks. Õigalt otsus end heledamaks võõbata sündis  põhjusel, et suvekuumuses on Austraalias tumedate juustega paras piin ja tundsin, kuidas vajaksin mingisugust vaheldust. Üks, mis ma sellest lõputust püüdlusest heledamaks saada õppisin on see, et loomulikku väga tumedat juuksevärvi on väga raske heledaks värvida. Selle paari kuu jooksul nägid mu juuksed kümneid kordi värvi ning juuksehooldusvahendeid, et ammoniaagi tehtud kahjustusi kuidagi leevendada. Lõpptulemusega, ms siiski ei olnud täitsa blond, vaid pigem kergelt oranžika alatooniga jäin ma rahule. Hea, et viitsisin eksperimenteerida ja tänu sellele teada saada, et ka hele pea võib vahelduseks päris ilus olla. Otsus tagasi tumedaks värvida sündis, kuna tundsin kuidas päev päevalt mu juuksed üha takusemaks kippusid minema ja väljakasv kiiruga märku andis, et uus potsik taaskord pähe tõmmata tuleks. Tume on ilus & loomulik ning nüüd juba peale üht kuud tunnen, kuidas mu juuksed on jälle elujõulisemad ning tervemad.




22.04 Pikanäpumees 
Täna käisime tööl. Mersini töö on ikka & alati enamvähem samasugune ning seotud suures osas ehitusega. Minu töö on alati samasugune, kuid sugugi mitte igav. Täna juhtus tööl inetu juhus, kus meie Liisaga olime oma tavapäraste askelduste juures kui äkitselt Liisa minult küsis, et kas tean, kus tema rahakott võib olla. Kahjuks ei osanud ta küsimusele vastata ja ei teadnud esialgu asja tõsisust, kuna arvasin, et ehk on see meie Staff'i ruumi põrandale kukkunud või linade alla jäänud. Siis kui Liisale aga appi tõttasin oli kindlamast kindlam, et keegi on sellega sealt minema jalutanud. Liisa andis kiiresti sellest teada ka Maurole, kes on hosteli mänedžer. Koos vaadati veel ruum üle & veenduti, et ükski koht kahe silma vahele poleks jäänud. Hetk enne seda aga oli üks 1965. aastal sündinud mees ennast hostelist väljaloginud. Õnneks on tegu korraliku hosteliga ning kogu territooriumil on kokku 53 kaamerat, mis kurikaela tuvastada aitasid. Hetkeks kui pilt oli kokku pandud oli mees aga seitsme tuule poole ajama pannud. Õnneks saadi ta telefoni teel kätte ning aus ülestunnistus varguse kohta tuli lihtsalt. Oma tegude varjamiseks püüdis ta rahakoti, milles ei olnud ainult sularaha, vaid ka muud eluks vajalikud esemed nagu võtmed jms. peita meie kasutatavasse pesuruumi nagu Liisa oleks selle sinna ise unustanud. Kõik asjad olid alles va. sularaha, mille austraallasest tola endaga kaasa oli haaranud. 20 minuti pärast jõudis ta tagasi hosteli ja tagastas võetud 60 dollarit. Oma õigustuseks ütles ta ainult, et teeb vahest rumalaid asju. Tõesti rumal oleks 60 dollari varguse eest endale austraallasena politseiga sekeldusi kaela tõmmata. Raske uskuda, et 49- aastane mees võib sellist jama korda saata, et varastab endast rohkem kui poole noorema inimese rahakoti ja ei väärtusta sugugi teise inimese tööd ja vaeva, mille eest see raha saadud on.



23.04 Inorganic Chemistry final exam  

Hommik algas taaskord hostelis, kuna praegu on seal üsna kiired ajad. Üleülse ei ole siin nädalad vennad ja kui üks nädal võib olla marurahulik, siis teisel nädalal venib tööde nimikiri iga minutiga pikemaks. Liisale abiks olin kuni 2.30 ni ning peale seda kiirustasin kooli anorgaanilise keemia eksamile. Õnneks tuli Nils mulle vastu ja jõudsime õigeks ajaks kooli. Meie rõõmuks saime eksamilt mõlemad vabaks, kuna mina olin eelnevate testidega kokkukogunud 85% ning Nils 93%. Olime tulemustega rahul ja ei mõelnudki variandile eksamit siiski kaasa kirjutada. Hea tulemuse puhul kokkasin õhtuks kartulisalatit, mis kukkus välja vägagi eestipärane.


  24.04 Kauaplaanitud külaskäik

Juba väga mitmeid kordi on Liisa mind küll üksi kui koos Mersiniga külla kutsunud, kuid siiani ei ole me sobivat aega leidnud. Täna lõpuks leidsime selle aja, et nende küllakutse vastu võtta. Nende kodu jääb meie elukohast umbes tunnikese kaugusele, seega jäime natuke hilja peale, kuid saime siiski sooja vastuvõtu. Liisa oli teinud õhtusöögi ning tühjade kõhtude täiteks hakkasimegi peale kiiret korteriga tutvumist sööma. Päris ülenuumatud tunne oli peale imemaitsva toidu lõpetamist. Muidugi ei piirdunud Liisa salati & kanafileega, vaid küpsetas ka Brownie, mis sulas suus. Veetsime väga mõnusa õhtu & võlgnen suurimad tänud Liisale küllakutse ja õhtusöögi eest :)! 


25.04 ANZAC Day

Täna on Austraalias Anzac Day ehk üleriigiline sõjaveteranide mälestuspäev. Samuti on riigipüha Uus-Meremaal, kellega ühiselt ANZAC Day'd peetakse. See on koguni nii suur riigipüha, et paljud pubid,baarid, toidu- ja alkoholipoed võivad sel päeval suletud olla. Juba varahommikul hakkab pihta paraad Esimese maailmasõja sõjaveteranide auks. Mina küll selle tähtsa päeva puhul midagi ette ei võta, jälgin küll veidi teleka vahendusel peaparaadi käiku, kuid ei midagi enamat. Mersinil õnnestus tööle sõites üht mälestuskontserti silmanurgast trehvata, mis tundus uhke oleva. Kogu järgmise nädala ulatuses on mälestussammaste jalamitel näha pärgasid ning lilli.


26.04 Wonderful day in Manly

Täna on meil Mersiniga koos vaba päev ning sel puhul sõidame Manlyle, kuhu meie mõlema tuttavad on korduvalt soovitanud minna. Manlyle on kõige lihtsam viis saada praamiga. Ferry trip kestab umbes 30 minutit & pakub ilusaid vaateid Sydneyle. Manlyle jõudes astume läbi infopunktist, kus meid võtab vastu armas naisterahvas, kes mind kohe komplimentidega kui stiilne ja moeteadlik ma olen üle valab. Armas tädike jagab lahkelt soovitusi, kuhu kindlasti jõudma peaksime ja kohti, mida külastada võiksime. Eelnevalt olime soetanud pileit Manly Sea Life Sanctuarysse, seega otsustasime alustada sealt. Enne seda veel aga leidsime hingematvalt ilusaid nurgataguseid ja nendega kaasnevaid lummavaid vaateid. Manly on imeline koht veendusin ma ühel pingil istudes ning rahu ja vaikust nautides. Külastasime kiiruga analoogse SeaLife nagu varem linnas juba kohanud olime, tõsi küll, et tegu oli võimsama akvaariumtunneliga, kus on võimalik haide sekka ka sukelduma minna, vaatasime pisikesi pingviine, keda Manlyl õhtuti või varavalges eluslooduses tegelikult ka võimalik kohata on. Teedel on isegi maha märgitud pingviinikeste pilte kirjaga "Whatch out! Penguins about".  Edasi võtsime tee läbi mõnusa surfarite ja hipsterite promenaadi Manly Beachi poole, mis on eriti kõrgelt hinnas surfarite seas. Isegi tänasel mitte kõige ilusamal päeval on vesi täis lainepüüdjaid. Aeg võiks sellistel hetkedel seista aga ei, jätkasime ennist saadud soovituste kohaselt oma matka mööda veeäärset jalgrada pisikese ranna poole, kus võimalik riffidel snorgeldada ja sukelduda. Matkarada viis meid läbi pisikese džungli ja mida pimedamaks õues läks, seda kõhedust tekitavamaks muutusid põõsastes igapäevatoimetusi mööda saatvad loomad. Õhtu oligi saabunud, seega võtsime tagasitee koju. Olime päevast väsinud, kuid samas ühel nõul, et Manly on imeline.


27.04 Haigus niitis jalust 

Täna hommikul kui peaksime tööle minema hakkama tunneb Mersin end halvasti. Juba eile Manlyl oli tal koguaeg külm ning tahtis sooja saada. Ilm Sydneys muutub päev-päevalt üha külmemaks ja sügis on muutumas varatalveks. Mõned hommikud on õues real feel näidanud 7 kraadi, päeva peale küll temperatuur tõuseb 20 kraadi juurde, kuid õhk ja tuul on siiski sügisesed. Ilmselt on tööl väsitavad päevad, lühiksed unetunnid ja salakaval ilm oma töö teinud ning külmetus ta jalust niitnud.


28.04 Tervisesmuuti 

imeilus :)
Mersin tunneb end ikka veel halvasti ning tööleminek on välistatud. Mina aga olen vahepeal usinasti tööd teinud ning nüüd ootab mind töölt viiepäevane puhkus. Minu suureks üllatuseks saan rongijaams ka kimbu valgeid roose, mis muutsid päeva veel ilusamaks. Mersini haigusega võitlemise vastu ja natuke ka endale vitamiinide süstimise eesmärgil teen õhtuks banaani-kiivi-maasika smuutit. Hiljem tunneb ta end küll paremini, kuid mitte täitsa tervena.. palavik ei lange ning homme tuleb veel koju jääda.


29.04 Wild Life

Tänane hommik algab juba paremini, palavik on alla läinud ja jäänud vaid kurguvalu ja väsimusega võidelda. Et kodus haigusest tekkinud pisikuid tappa ja üleüldse natuke värsket õhku ka vahelduseks saada käisime täna pealelõunal Wild Life Zoo's, mille pilet meil aeguma hakkas. Mina olen seal jällegi varem ühe korra käinud, kuid sellistes kohtade korduvkülastuse vastu pole mul midagi. Seekord olid ka väiksed wallaby'd aktiivsemad ning neid oli võimalik paitada, toita & nendega koos pilte teha.



30.04 Making Mother's Day cards

Kuna tulekul on emadepäev, siis veetsin terve päeva kodus kaarte valmistades. Tegelikult olen üsna õnnetu, et seda päeva oma armsa ema&vanaemaga veeta ei saa. Eestis ma ei ole kunagi emadepäeva nii suurejooneliselt tähistanud kui seda nüüd siin teha sooviksin. Kindlasti mõjutab mind vahemaa ja reaalne teadlikus, et tegelikult veedan selle emadele pühendatud päeva hostelit nühkides. Siiski loodan, et minu siit saadetud head sõnad kaardi näol kohale jõuavad ja võibolla saab mõte koos hommikust süüa tänu Skype'le võimalikus. Siinne poodide ja üleüldse emadepäevale pühendatud vitriinide hulk on hämmastav. Igast poest on võimalik leida nipsasjakesi, mida emale/vanaemale kinkida. Ideid, kuidas Austraalias unustamatu emadepäev veeta jagub ning kindlasti haaran siit kaasa häid nippe, mida järgmisel aastal oma lähedastega ette võtta.


01.05 Chemistry lab exam

Viimane neljapäev siin Sydney Ülikoolis möödub mul labori eksamiga, mis kujutab endast terve rühma ees ühe katse sooritamisest, mida varemates loengutes ka teinud oleme. Sooritatav katse tuleb vahetult enne klassi ette asumist sedelina õppejõu käest õnne peale tõmmata. Saan üsna lihtsa fluorestseiini katse, mida ka varem Tallinna Ülikoolis teinud olen. Tunnen end juba enne katsega alustamist hästi ning olen veendunud heas tulemuses. Sooritus möödub vigadeta ja täpselt ajastatuna. Tulemuseks kuulutatakse päeva esimene 100%. Olen endaga väga rahul & luban selle eest väikese shopingu Zaras, kust aga minu kurvastuseks ei ole mitte midagi osta, kuna kogu kaup on nagu Eesti eelmise või vanema hooaja oma. Õhtuks kokkan seekord lõhepasta, mis isegi Vapianole silmad ette tegi :).

02.05 Working

03.05 Auction & Eesti maja

Tänane hommik algab vara, kuna sõidame Milperrasse Sydney Trains Lost Property Onsite Auctionile. Tegu siis oksjoniga, kuhu tulevad müüki rongis või rongijaamades kaotatud asjad. Tegelikult kaotavad või jätavad inimesed rongidesse maha kümnete tuhandete vääringus olevaid asju. Muidugi unustatakse maha ka totaalselt jama, kuid kõik läheb müügiks. Kokku on müüki tulemas 962 eset, paljud neist viiestes komplektides. Näiteks saab viie kaupa osta tõukse, rattaid, Iphone, Ipod'e ja vahepeal paneb oksjonär omaloomingut ning saad osta ka 3-5 sülearvutit, 10 tõuksi, 10 telefoni jms korraga. Oksjonilt oli tõesti võimalik leida kõike, kastidega prille, rahakotte, Ipode,sülearvuteid, tööriistu, maale, ehteid, kaameraid, digikaid, statiive ja muud fotovarustustust, euroalustega sai osta käekotte, riideid ja muud pudipadi. Üsna mitme asja juures tekkis mul küsimus, et kuidas on võimalik ära kaotada või maha unustada midagi nii väärtuslikku ja hiljem seda mitte otsida ?!? Rahvast oli kogunenud seekordsele oksjonile väga palju ja hinnad olid nii ülepakutud kui vähegi võimalik. Mõni rumaluke ostis ilma laadijata ja kõvakettata arvuteid ja tahvleid poes müüdavate uute eksemplaride hindadega. Enne oksjoni oli aga ka kõiki hoiatatud, et kaup on inimeste omavastutusel ostetud ja ei pruugi töötada. Kõige suurem ja hullem rabelemine oli muidugi Apple toodetele, mis kõik ebareaalsete summade eest ära võeti. Püüdsime ikka ka paar pakkumist teha, kuid alati leidus keegi, kes rohkem pakkus. Art'il siiski õnnestus saada kast päikseprille ja kast piipareid, millega tal edasine
plaan juba paigas on. Mina üritasin jahtida ühte kaamerat, mille omanikuks ka peaaegu saanud oleksin kui üks ülepakkuja oma tööd poleks teinud. Kokku veetsime oksjonil pea 12 tundi ja lõpuks olin külmetamast väsinud ja tuju vedas aina kehvemaks. Õhtul toimus aga Eesti majas VAPPU volbriõhtu, mida Katre,Art'i ja Mersiniga külastasime. Väga pika peale me ei jäänud, kuna pühapäeval ootas meid ees tööpäev.




Mersini hommikused vaated
 04.05 So quiet

Tööl on viimasel ajal ikka väga vaikseks kõik jäänud. Pühapäeval pidin juba 12 ajal lõpetama, kuid õnneks logis üks tuba veel välja ning seega sain sellega veel lisatunde juurde. Kui veel paar nädalat tagasi oli tööd nii palju, et sai teise päeva varna lükatud, siis nüüd tuleb tööd endale ise juurde otsida ja vaadata, et päevas ikka 6 tundi kokku saaks. Mersin töötas täna Liisa ja Juho juures maja peal, veel töötasid seal üks Eestist pärit paar ning Hillar. Nende päev möödus toredalt ja kiiresti. Enamuse päevast värvisid nad seinu ja lagesid ning tegelesid mööbli kokku panemisega. Üleüldse on hea tööd teha kui sind ümbritseb tore kollektiiv.




 05.05 Liisa juures maniküüris

Õnneks olen tänaseks ka tööl ikka mõned tunnid kirja saanud. Küll aga otsime endale põhimõtteliselt koguaeg tööd juurde. Täna tegime köögis suurpuhastust ja selle käigus pidime pesema puhtaks õlised filtrid, mis pliitide kohal imurdavad. Lõpuks tundisin end kui õlireostuses kannatanud lind, käed kleepusid ja olid libedad. Kuna tööd väga kauaks ikkagi ei olnud, siis läksime peale tööd Liisa juurde, kus ta mu peal lõpuks maniküüri harjutada sai. Tegelikult on tal juba paar tüdrukut enne mind ka käinud, seega tuleb tal juba üsna hästi välja. Sain tagasihoidlikud beebiroosad küüned. Jäin tehtud töö ja kvaliteediga väga rahule. Võib loota, et Liisa varsti hakkab juba pisikest moodi oma äri ajama :). Peale tööd tuli ka Mersin Liisa juurde ja nii saime hiljem koos koju sõita.


06.05 My last day in University of Sydney

Täna toimus mu viimane eksam Sydney Ülikoolis. Tegu oli viimase üldtestiga, mis sisaldas kõike siin õpitut. Õnneks olin end eelmisel nädalal ainetega üsna kurssi viinud ja midagi väga suure üllatusena ei tulnud. Küll aga tekkis alguses mul kerge närvilisus, mille tagajärjel hetkeks kokku jooksin, kuid kui tagasi järje peale sain tundus kõik hästi minevat. Panustasin, et saan vähemalt 80 punkti & väga pange ei pannudki, kuna neljapäeval selgus, et olin kokku kogunud 89.25 punkti ja lõpptulemuseks sain 92%. Olen oma soorituste üle uhke ning tunnen, et see oli eneseületus, millesse uskunud poleks. Tunnen end siin õppides kuidagi ambitsioonikamana ja teotahte võimelisemana.


07.05 Sitting in home, Oreo cupcakes

Täna olen terve päeva kodus istunud. Puhanud kõigest: koolist, tööst ja olen saanud rahus iseenda mõtteid mõtelda. Vahelduseks on see päris hea, kuid üsna varsti muutuvad neli seina su ümber tüütavaks. Olen viimasel ajal püüdnud oma pealelõunast aega sisustada küpsetamisega, mis sõltuvalt päevast välja tuleb. Eile püüdsin teha hapukoorekooki, mis alguses küll vett vedama läks, kuid lõpuks poole väiksemana üsna maitsvalt välja kukkus  & täna küpsetasin Oreo cupcakes'e, mis võrreldes eilse magustoiduga suus sulasid ning isegi peale magusa üledoosi haaras käsi järgmise juustukoogi järele. Tegemist on siis oreo põhjaliste juustukoogikestega, mille valmistamine on vägagi lihtne ning altminek pea välistatud. Kogu majarahvas kiitis küpsetist ning jäin isegi valmistatuga rahule. Muhvinivormi tehtud minikoogikesed on sobilikud nii pikniku- kui pidulauale.


08.05 Working

09.05 Bad Neighbours
Esimese vaba päeva kahest veedame kodus & tegeleme nipet-näpet farmitöö leidmisega. Hetke olukord on suht lootusetu. Külmalaine, mis Austraaliat tabas on saagi valmimise aega edasi lükanud & inimesi, kes farmitööd otsivad tuleb iga päev ühe juurde. Farmide ooteajad venivad kuni 2 kuu pikkusteks ning paljud working hostelid on täisbroneeritud, kuna neile, kes seal peatuvad pakutakse farmitööd esmajärjekorras. Õnneks saavad meie elukohas täna majutust kolm toredat eestlast, kes just farmist siia Sydneysse jõudsid. Saame asjalikke soovitusi ning mitmeid kontakte, kellega ühendust võtta. Proovime saata sõnumeid & abivalmis Kristi annab endast parima, et meile kohta leida. Kahjuks asjata, hooaeg, kas just on lõppemas või on abikäsi juba piisavalt. Isegi siis kui telefonile  vastatakse soovitakse meili & sellele ei vastata. Ilmselgelt on farmeritel praegu valikuvõimalus ning sõelale jäävad need, kellel tundub tõepoolest kogemust olevat. Paljudes farmides otsitakse appi ka ainult mehi, kellel on jõudu, jaksu ning mõistust mehaanika valdkonnas. Otsustame homme jätkata, kuna pidevad tagasilöögid viivad motivatsiooni alla. Päeva saadame õhtusse kinos, kuhu suundume vaatama Bad Neighboursit. Tegu on hea komöödiaga, kuid minu jaoks natuke ülepakutud ja veniva sisuga. Mersinile  meeldis see film aga väga & meie mõlema suunurki suutis see tõsta pea terve filmi vältel.



10.05 Luna Park & Kirribilli

Täna pärastlõunal otsustasime ette võtta pikema jalutuskäigu  & minna teisele poole Harbour Bridge' Kirribillisse. Mersin oli lugenud, et sealt saab ilusaid võtteid linnale ja Opera House'le ja üleüldse melule, mis Quay's toimub. Kirribilli linnaosa näeb hästi armas välja ning seal tänavatel jääb tunne nagu oleks kuskile turismireisile eksinud. Tänavad on kitsad ja ehitised kergelt vintage- stiilis. Ümbruskonnas on väga palju rohelust & suuri parke, kus nii mõnigi perekond/sõbrad/armunud piknike pidasid. Kirribilli on väga populaarne koht ka pulmafotode tegemiseks & seega nägime seal poole tunni jooksul kolme pruutpaari ooperimaja taustal pildistamas. Kuna juba teisel pool kallast olime otsustasime minna ka LunaParki, et hommikust veel natuke nukrat meeleolu tõsta. LunaParki on võimalik külastada kõigil ilma, et ühelegi atraktsioonile istuma peaks. Leian, et sealne tivoli nägi väga vahva välja ning peitis endas iga tivolifänni jaoks "midagi". Isegi siis kui tegu ei ole paadunud karusellitajaga soovitan ma sinna kasvõi niisama ajaveetmise mõttes minna. Päeva teisel pool kallast lõpetas jalutuskäik üle Harbour Bridge, kust sai nautida vaadet tuledes linnale, ooperimajale & kruiisilaevale, mis õhtupimeduses paarinädalasele väljasõidule lahkus.







11.05 Happy Mother's Day dear Mom & Granny!

Head emadepäeva kallis mamma!
Tänast imelist hommikut alustan ma hostelis. Päev tõotab tulla päiksepaisteline ja soe. Juba väga varajastel hommikutundidel valmistutakse Burwoodi pargis emadepäeva kontserdiks. Ümbritsev atmosfäär üleüldse on armastust täis & tänase päeva kangelasi - emasid vaadates pean tõdema, et igaüks neist väärib tunnustust. Olen siiralt õnnelik, et Eestis algab alles sel hetkel hommik kui mina juba töölt koju olen jõudnud.. Nii saan helistada mammale ja emmele ning olla esimene, kes neid õnnitleb. Kahjuks jääb hommikune Skype  koogiga küll ära, kuid õhtul saan kogu perega teha uhkema & informatiivsema vestluse. Tunne nagu oleksin terve õhtu koduste seltsis diivanil veetnud on ülemõistse mõnus.

Head emadepäeva kallis emme!


12.05 Working in Hostel 
Truck, mille jaoks Mersin liiklust valvas

Ehitusplats, kust sodi oli vaja ära viia
Hommik algas tänu eile pikale veninud vestlusele vähe uniselt, kuid samas olin täis ootusärevust, kuna sain lõpuks üle nädala aja taaskord Liisaga tööl olla. Päevad, mis veedan tööl koos Liisaga mööduvad linnutiivuil, kuna üksteistele nädala kokkuvõtete tegemine paneb kellaseieri poole kiiremini liikuma. Tööd on jätkuvalt vähe ning seega suudame endale igasugu jaburaid tööotsi tekitada. Täna pidime taakord survekaga pesema terassi ja majaesist, viimasel ajal juhtub seda üsna sageli. Kuna Liisa paigaldas voolikule selle otsiku, millega erinevatel režiimidel vett pritsida saab valesti & mina rumalana voolava vee all seda vahetada proovisin sain läbimärjaks.
Mersin töötas täna ühel teisel objektil traffic controllerina. Tema töö oli põhimõtteliselt tunnis korra püsti seismine, et valvata liiklust, kuni truck on minema sõitnud & peale seda tuli suurem sodi tee pealt kokku pühkida.



13.05 Kelle jaoks kodu, kelle jaoks pelgupaik


Ilus üllatus kui 15$ aseemel 4$ maksta saab :)!
Mersin töötab täna samal objektil, kus eile ja teeb ikka traffic controlli. Traffic controlleri töö on lihtsamast lihtsam ja tasustatavus sellise töö eest on parem kui eelnevatel objektidel. Mina olen hetkel veel peaaegu täiskohaga koduperenaine kui va. pühapäevad ja esmaspäevad. Vahest tekib tunne, et kes koristaks, käiks poes ja teeks süüa kui mõlemad täiskoormusega tööl käima hakkaksime aga tean täpselt, kes teeb, see jõuab. Samas hakkab mul teadmatuses istumisest ka kopp ette viskama ning mõttest "ela päev korraga", teadmata, kas nädala lõpuks elan farmis või Darwinis on mul juba täitsa siiber. See farmi bürokraatia ja selle ümber kemplemine on väsitav. Farmist ei ole mingeid vastuseid tulnud & tunded, mis mind selles osas valdavad on seinast seina. 88 päeva farmitööd ei tundu midagi võimatut, kuid üha enam kuuleme siin farmidest saadud ebameeldivate kogemuste kohta ja inimestest kes peale paari kuist farmipiina Aussi tolmu jalge alt pühkida tahavad. Olen veendunud, et farmis ei saagi lihtne olema ja ma ei ootakski seda, kuid samas ei olnud mu plaan Austraaliasse end tapma tulla.  Tahaksin kindlasti selle nn. farmielu siin küll ära proovida, kuid kolm kuud aastast lasta raisku minna, võibolla tehes tööd, mille juures end igaks õhtuks laibaks tõmmanud olen, ei ole kindlasti mu soov ning teise aasta viisat mu hing niivõrd kindlasti ei ihalda. Sellega mõtlen ma seda, et teiseks järjestikuseks aastaks ma siia kindlasti jääda ei soovi ja ei saa, kuid kui peaksin seda tulevuks tahtma, siis eeldaks see farmipäevade ärategemist. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi Austraaliast & elust siin mandril. Paljude jaoks on see siin seiklus, mõnede jaoks on see väljapääs ja hulganisti leidub siin inimesi, kes elus läbi kukkununa nüüd siin mudast end välja püüavad rabeleda. Minu jaoks on Austraalia eelkõige paik, kust sain kogemustepagasi täiendust. Loodan südamest, et see roheline manner end mu jaoks ei ammenda ning uued veel avastamata kohad endast sama palju avastamisrõõmu pakuvad kui seda on teinud NSW.  Igatahes püüan iga hetke siin nautida ja tunda rõõmu võimalustest, mida elu mulle pakkunud on :). Tänase õhtu lõpetuseks käisime Hurstvilles, kust minule koti just sellise nagu soovinud olin ning Mersinile jahedamateks õhtuteks kampsuni soetasime.



14.05 Happy birthday Mersin & Anett 

Õnne soovin ma sul, õnne soovin ma sul, palju õnne kallis Mersin, õnne soovin ma sul.. saab täna erinevalt tavalisest Mersini äratuslauluks. 22 viimane taks ongi täis tiksunud ning sünnipäev ootab tähistamist. Sünnipäeva hommikule kohaselt on mul Mersinile olemas kook ja kingitus, mis tal silmad nagu pisiksel poisil särama löövad. On rõõm näha kui õnnelikuks võib unistuse täitmine kalli inimese teha. Muidugi olin arvestanud pisiasjaga, et Mersin, leides pakist selle, mida viimaselajal kõige enam soovinud on ehk GoPro Hero 3+ Black Editioni leiab ta aega vaid selle avastamiseks. Täna aga ei ole vaid Mersini jaoks tähtis päev, vaid ka minu väga väga heal & kallil sõbrannal Anettil on täna sünnipäev. Keeruline on nii kaugelt püüda kedagi õnnelikuks teha, kuid soov Netit üllatada tiirles mu mõtteis juba pikemat aega. Oma ema abiga saingi sünnipäeva öösel Saaremaale jõudnud Anetti rõõmustada roosikimbu ja kommikarbiga. Muidugi muudab nukraks, et temaga sel päeval klaasikest kokku lüüa ei saa, kuid mõtetes olen siiski ka temaga & tort, mis hommikul küll vaid Mersinini jõudis oli mõeldud ka Anettile :). Muidugi ei ole head ilma halvata ja nii otsustas täna hommikul, kui püüdsin Anettile Eestisse kõne teha, mu telefon lakata töötamast. Nüüd äkitselt morjendas mind kõik ning ägeda sünnipäeva asemel tükeldasin salatimaterjali ja otsisin omale Gumtrees uut telefoni. Õnneks ei lasknud Mersin oma tuju alla ning tutvus rahus uue mänguasjaga.  Õhtu veetsime majakaalastega väikest sünnipäevapidu pidades. 


vinksi kunst
päris Eesti pidu
Netile pai !


15.05 I'm in Apple family now


Mersin sõitis täna linnast välja traffic controlli tegema. Lihtsa töö vead hakkavad ka vaikselt välja lööma, igavus tapab ja telefoni aku tühjeneb paari tunniga. Mina veedan päeva kodus ja otsin omale gumtrees uut telefoni ja töökohta. Telefoni koha pealt oli mul nagunii plaanis järgmiseks telefoniks Iphone soetada. Seega viisin end kurssi turul pakutavate toodete kvaliteedi ja hindadega. Kauplemine gumtrees Apple toodete puhul on sama nagu oksjonil. Nõudlus ületab kordades pakkumisi ning ilma praegu funktsioneeriva telefonita ei ole mul võimalik ühelegi pakkujale helistada. Nii pean ootama õhtuni kuni Mersini koju jõuab, et üleüldse mingis suunas tegutsema hakata. Pakkumised on seinast seina ja hinnaklass kõigub samade mudelite puhul +/- 300$. Õhtuks olin gumtree uuendamisest väsinud kuni viimase uuenduse tegemisel leidsin 12 minutit tagasi lisatud pakkumise Iphone 5 st hinnaga 390$. Mersin helistas ja ütles, et oleme pakutud telefonist väga huvitatud ning tuleme järgneva 30 minuti jooksul ja ostame ära. Nüüdseks olengi veatu Iphone 5 omanik ning olen rahul, et androidi vahelduseks väljavahetasin. Samal õhtul käisime ka Brodwayl ja lasime Optuses telefoni kontrollida ning kinnitada telefoni korrasolekut. Emotsioonide ajel ostsime ka statiivi, mida nüüd usinasti kasutame. 
Natuke väsinud peade ja hajameelse oleku tõttu juhtus meil rongi peale minnes kerge äpardus, nimelt jäi Mersin lahtiste rongi uste taha mind ootama, arvates, et ma trepist alles tulemas olen ja kontrollis veel kiiruga tablood, et kas antud rong ikka õiges kohas peatumas on. Ilma, et ta tähelegi pannud oleks, olin mina aga juba rongi lipsanud ning hetk hiljem kui selja taha vaatasin, nägin Mersinit sulgunud uste taga :D. Ta lihtsalt jäi rongi uste taha ning mina ja kogu seltskond rongis vaikselt itsitasime juhtunu üle. Järgmises peatuses ronisin targa näoga maha ja jäin uut rongi ootama. Õnneks piisas vaid ühest vagunivahetusest, et mahajäänud udupea ülesse leida. 



16.05 Happy b-day Allar!


Prügi maetakse pinnasesse
Hommikul läks Mersin tööle, täna tegi ta vahelduseks asbestost. Päev oli tunduvamalt lõbusam ja möödus kiiremini kui traffic controlleris. Üleüldse tunneb ta, et tänu erinevatele tööotsadele on ta näinud palju huvitavaid kohti ja üleüldse Sydney lähiümbrust. Tänagi käisid nad nt. prügimäel, mille sarnast kunagi varem näinud ei ole. Hiljem käisime linnas Paddy's Marketil ja muretsesime mu telefonile nii kile kui kaitsekorpuse. Jalutasime ka puuvilja turul, kust sai 2 kilo viinamarju 2 dollariga. Tegelikult otsisime küll rabarberit, mille lõpuks hoopis woolisest leidsime. Kodus küpsetasin Allarile sünnipäeva puhul rabarberikoogi. 



17.05 Coogee walk & sunglass party

Täna oleme plaaninud minna Coogee walkile, mis kujutab endast mööda ranniku äärt matkamist, läbi mitme erineva ranna. 6 kilomeetrisel teekonnal näeb erinevaid kaljusid, randu, parke ja lahtesid, kus kristallselge vesi vastu on sillerdamas. Imeilusad vaated eastern suburbsidele on garanteeritud. Kogu matka vältel on palju puhkepinke ja kohti, kus piknikku pidada. Randades on võimalik tegeleda erinevate veespordialadega nagu surfamise, sukeldumise ja snorkeldamisega. Meie alustasime oma teekonda Coogee'lt Bondi poole. Kogu matka pikkuseks on pakutud 2 - 2,5 tundi, kuid heade võtete saamiseks kulub seal pea poole rohkem aega ning kuna meie ajavaru oli piiratud jõudsime läbi käia vaid kaks randa viiest. Kindlasti oleme sinna lähiajal tagasi minemas ja lõpetame alustatud matka. Täna aga ootab meid kodus ees Allari sünnipäev. Tegemist on ühe öige Eesti peoga, kust ei puudu kodumaale omane peolaud saltite, munade, hapukurgi, šašlõki ja viineritega. Koduse peo lõpuks lähme veel linna, et sünnipäevast maximum võtta. Minul aga pikka pidu pole, kuna töötan kõik võimalikud pühapäevad. Teiste pidu aga siis alles lõppebki kui mina juba samme töö poole sean. 





18.05 Working 

19.05 That IKEA store was awsome 

Nagu esmaspäevale kohane alustan päeva hostelis. Õnneks on Liisa täna taas tööl ning seega saab päev nädala uudiste saatel kiiresti läbi. Olukord tööl on sama ehk tööd eriti ei ole. Mulle pakutakse küll õhtuses vahetuses käimist, kuid edasi-tagasi sõit tööle, mis võtab 2 tundi ei ole kolmetunnist tööaega väärt. Pigem otsin uue töö või lisatöö kohe kui oleme jõudnud selgusele, kas jääme Sydneysse paikseks, liigume ülesse või lähme farmi.
Peale tööd lähen Liisa juurde küüntesse. Arengut on märgata, iga korraga läheb ta töö küüntega profesionaalsemaks. Täna jõudsid kohale ka uued sädelused ja kristallid. Mersini tööpäeva lõppedes tuleb ka tema Liisa juurde. Tema tänane tööpäev oli taaskord õnnestunud. Mees, kelle juures nad Kaarliga tööl käisid kostitas neid kui külalisi, mitte tööilisi. Hommikuks said nad kohvi ja pirukaid, lõunaks pakuti grillsaiakesi ning iga natukese aja tagant karastusjooke ja õllet :D. Mis viga nii töötada. Õhtul käisime Liisa & Juhoga IKEA's shoppamas. See pood on meeletult suur ja ühtlasi suurim sisustuskaubamaja, kus kunagi käinud olen. Peale selle on seal võimalik leida ilmselt igasugu võimalikke sisustuselemente ning seda kõige madalamate hindade eest. Nii sai sealt soetatud pann, klaasist ahjuvorm, kartulipudru tegmiseks nui, küünal ning lamp ja seda kõike 33 dollari eest. Need ostud panid ühtlasi ka paika, et praegu jääme veel mõneks ajaks Sydneysse. 







 
20.05 Hooletu astumine kindlustas voodirežiimi

Täna hommikul läks Mersin taas tööle samasse kohta, kus eile juba käinud oli. Päev ei jõudnud veel alatagi kui ta õnnetult käru tõmmates jala välja väänas. Tööpäeva võis lugeda lõppenuks, kuna jalale toetada enam ei olnud võimalik ja paistetus läks iga hetkega hullemaks. Tõenäoliselt on tegemist sidemete venituse või katkemisega, mis tagab talle nädal - kaks voodirežiimil vegeteerimist. Päev mööduski niisama omi asju ajades ja lõppes caecari salati seltsis diivanil. 





 ILUSAT SUVE ALGUST TEILE EESTI! 

Liisu & Mersin